Gaasid
Kuigi üheks loodusvete peamiseks gaaside allikaks on otseselt või kaudselt atmosfäär, on veekogude gaasikoostis atmosfääri omast tihti sootuks erinev. Atmosfääri moodustab pika aja jooksul stabiliseerunud koostisega gaaside segu (Joonis 18), mille komponentide vahekord väga erinev esialgse ürgse atmosfääri omast.
|
Praeguse atmosfääri koostis on välja kujunenud peamiselt elusorganismide toimel. Viimased on ka peamised veekogude gaasirežiimi kujundajad ja muutjad, lisades atmosfäärigaasidele (lämmastik, hapnik, süsihappegaas) ka biogeense tekkega gaase (metaan, süsihappegaas, ammoniaak, väävelvesinik, lämmastik). Kolmandaks oluliseks allikaks on maapõuest pärinevad gaasid (metaan, süsihappegaas, vesinikkloriid, ammoniaak, väävelvesinik).
Vees lahustunud erinevate gaaside hulk sõltub gaasist endast, tema partsiaalrõhust atmosfääris ning vee omadustest, peamiselt küll temperatuurist (pöördvõrdeliselt) ja soolsusest (pöördvõrdeliselt).
Tähtsaim neist on nn. Henry seadus, mille kohaselt on gaasi lahustuvus vedelikus proportsionaalne tema osarõhuga lahuse kohal (Joonis 19). Rõhu kiire vähenemine põhjustab osa gaasi eraldumist lahusest mullidena. Sarnane olukord tekib näiteks õllepudeli kiirel avamisel ning põhjustab kessoontõbe sukeldujatel. Henry seadus ei kehti gaaside puhul mis osaliselt veega reageerivad ja nii on lahustuvus oodatust suurem. Nii käituvad näiteks CO2, NH3 ja SO2.
|