Pindpinevus
Iga vee molekul on vesiniksidemete abil seotud lähimate naabermolekulidega, moodustades tetraeedrilise struktuuri. Vee ja õhu piirpinnal jääb see struktuur tasakaalustamata (Joonis 14). Paariliseta jäänud sideme pooled moodustavadki pindkile. Viimane püüab kokku tõmbuda ja omandada nii väikese pindala kui võimalik. Antud ruumala juures on minimaalne pind keral. Taolist pinna püüet kokku tõmbuda nimetataksegi pindpinevuseks.
Pindpinevuse mõõtühikuks on enamasti dn/cm (düün on 10^5 N). Tuntud ainetest on võrreldes veega suurem pindpinevus vaid elavhõbedal. Sõltuvalt temperatuurist ja soolsusest on vee pindpinevus vahemikus 75-59 dn/cm. Pindpinevus väheneb temperatuuri tõusuga ja suureneb pisut soolsuse kasvades. Oluliselt mõjutavad pindpinevust mitmesugused lahustunud orgaanilised ained, näiteks pindaktiivsed ained ehk detergendid. Loodusvetes on pindpinevus väiksem rabajärvedes, veeõitsengute korral ja suurtaimestiku poolest rikastes järvedes (Joonis 15). Pindkile on elupaigaks reale organismidele, mida üldistatult kutsutakse neustoniks (Joonis 16). Pindkile pakub häid kinnitumisvõimalusi reale võrdlemisi suurtele organismidele (nt. putukad) ja võib saatuslikuks saata neile, kes ei suuda ennast pindkilest lahti rebida, näiteks bakterid või väikesed vesikirbulised. Pindpinevuse vähenemine rohkem kui 20 düüni võrra hukutab juba suurema osa neustonist. |
|