Mineraalained
Mineraalainete roll hüdrobiontide elus on mitmesugune. Osad mineraalainetest, toiteained ehk biogeenid on fütoplanktonile ja suurtaimedele vajalikud biosünteesi käigus. Selliste ainete hulka, mis limiteerivad veetaimede kasvu ja arengut kuuluvad lämmastikku, fosforit, räni ning rauda sisaldavad ühendid. Mineraalainete hulk vees määrab osmoregulatsiooni ulatuse, mille eesmärgiks on sobiva soolsuse erinevuse säilitamine organismi sise- ja väliskeskkonna vahel. Mineraalainete sisalduse kasvuga suureneb vee tihedus ja viskoossus (Joonis 32), mis avaldab otsest mõju vee-elustiku ujuvusele ja liikumisvõimele. Ja lõpuks on olulise tähtsusega Ca ja Mg soolade sisaldus ehk üldkaredus. Piisavalt kare vesi on üheks tingimuseks, et seal suudaksid elada koorikloomad ja limused, kes vajavad Ca ja Mg koostisosana oma välisskeleti ülesehitamisel (Joonis 33).
|
|
Lahustunud mineraalsete ainete hulka vees e. ioonide summat (∑i) nimetatakse siseveekogude puhul mineralisatsiooniks, mere- ja riimvete puhul soolsuseks. Merevete puhul iseloomustatakse soolsust grammides kilogrammi kohta ehk promillides (‰). Soolade sisalduse alusel jaotatakse veed järgmiselt:
mageveed - kuni 1 ‰
riimveed - 1-25 ‰
mereveed - 25-50 ‰
ülisoolased veed - üle 50 ‰
Loodusvete koostises domineerivad katioonidest Na, K, Mg ja Ca ning anioonidest kloriidid, sulfaadid, vesinikkarbonaadid ja karbonaadid. Neid ioone nimetatakse seetõttu ka enamioonideks. Toiteainetena olulised N, P, Si ja Fe kuuluvad vähemusioonide hulka. Lisaks nendele leidub vees jälgedena veel mitmeid elemente (Cu, Co, Mo, Mn, Zn jt.). Enamioonid moodustavad loodusvete mineraalainete peamise osa - magevetes 90-95%, soolastes 99 %. Loodusvete mineraalainete sisaldus ulatub mõnest mg/l kuni 26 % Surnumeres. Magevetes on katioonidest ülekaalus Ca ja Mg ning anioonidest vesinikkarbonaadid. Mineraalainete poolest rikaste vete koostise kujunemisel on oluline ainete lahustuvus. Näiteks CaCO3 vähene lahustuvus piirab karbonaatide kontsentratsiooni enamasti 1 %. Soolade lahustuvusest lähtudes võib enamioonid reastada vastavalt nende domineerimisele loodusvete koostises mineralisatsiooni tõusu korral järgmiselt:
Ca → Mg → Na
karbonaadid → sulfaadid → kloriidid
mineralisatsiooni tõus →
Vee koostise taoline jaotumine esineb looduses vastavalt kliimavöönditele, kuid ka soolajärvede kuivamisel või soolade lahustumisel nendes vihmaperioodil. Kõige levinumaks katiooniks loodusvetes on Na. Ta moodustab üle 50 % katioonide üldsisaldusest hüdrosfääris. Katioonide ürgses lähteallikas – tardkivimeis on Na ja K sisaldus peaaegu ühesugune. Loodusvetes aga moodustab väikese mineraalainete sisalduse juures K hulk Na kogusest mõnikümmend %, kõrgema soolsuse juures vaid paar %. Põhjuseks on K tugevam neeldumisvõime kolloididel ja ulatuslikum tarbimine taimede poolt. Mineraalainetel on oluline roll ka konkreetse piirkonna elustiku kujunemisel.
mageveed - kuni 1 ‰
riimveed - 1-25 ‰
mereveed - 25-50 ‰
ülisoolased veed - üle 50 ‰
Loodusvete koostises domineerivad katioonidest Na, K, Mg ja Ca ning anioonidest kloriidid, sulfaadid, vesinikkarbonaadid ja karbonaadid. Neid ioone nimetatakse seetõttu ka enamioonideks. Toiteainetena olulised N, P, Si ja Fe kuuluvad vähemusioonide hulka. Lisaks nendele leidub vees jälgedena veel mitmeid elemente (Cu, Co, Mo, Mn, Zn jt.). Enamioonid moodustavad loodusvete mineraalainete peamise osa - magevetes 90-95%, soolastes 99 %. Loodusvete mineraalainete sisaldus ulatub mõnest mg/l kuni 26 % Surnumeres. Magevetes on katioonidest ülekaalus Ca ja Mg ning anioonidest vesinikkarbonaadid. Mineraalainete poolest rikaste vete koostise kujunemisel on oluline ainete lahustuvus. Näiteks CaCO3 vähene lahustuvus piirab karbonaatide kontsentratsiooni enamasti 1 %. Soolade lahustuvusest lähtudes võib enamioonid reastada vastavalt nende domineerimisele loodusvete koostises mineralisatsiooni tõusu korral järgmiselt:
Ca → Mg → Na
karbonaadid → sulfaadid → kloriidid
mineralisatsiooni tõus →
Vee koostise taoline jaotumine esineb looduses vastavalt kliimavöönditele, kuid ka soolajärvede kuivamisel või soolade lahustumisel nendes vihmaperioodil. Kõige levinumaks katiooniks loodusvetes on Na. Ta moodustab üle 50 % katioonide üldsisaldusest hüdrosfääris. Katioonide ürgses lähteallikas – tardkivimeis on Na ja K sisaldus peaaegu ühesugune. Loodusvetes aga moodustab väikese mineraalainete sisalduse juures K hulk Na kogusest mõnikümmend %, kõrgema soolsuse juures vaid paar %. Põhjuseks on K tugevam neeldumisvõime kolloididel ja ulatuslikum tarbimine taimede poolt. Mineraalainetel on oluline roll ka konkreetse piirkonna elustiku kujunemisel.
Liike, kes taluvad soolsuse kõikumisi nimetatakse eurühaliinseteks (Joonis 34), vastandina stenohaliinstele organismidele, kes suudavad elada kindla soolsuse juures. Bakterid, vetikad ja algloomad on tavaliselt kohastunud suhteliselt kitsaste soolsuspiiridega, kuid kiire põlvkondade vaheldumise tõttu on nende evolutsiooniline potentsiaal ümberkohastumiseks suurim. Kõrgemad veetaimed on valdavalt maismaa päritoluga ja on kohastunud mageda või soolase veega sekundaarselt. Mageveeloomad on enamuses pärit merest või maismaalt (putukad). Eurühaliinsed organismid võib jagada omakorda kaheks. Poikiloosmootsed e. halisotoonilised organismid sisekeskkonna osmootset rõhku ei reguleeri ja see tasakaalustub väliskeskkonna osmootse rõhuga. Homöoosmootsed e. ideotoonilised organismid e. osmoregulaatorid (Joonis 35) hoiavad sisekeskkonna osmootset rõhku kõrgemal (mageveed) või madalamal (mereveed) ümbritsevast keskkonnast.
|
|