Valguse olemus
Termini “valgus” ümber on üksjagu segadust. Tavaelus mõtleme me selle all vaid nähtavat valgust, mis on nägemisaistingu tekitaja. Ülekantud tähenduses on valgusega seotud ka teadmised ja tarkus. Rääkides valgusest, kui ökoloogilisest faktorist, tuleks seda vaadelda laiemalt. Seepärast käsitletakse valgust ühe osana elektromagnetlainete spektrist (Joonis 44).
Valguse puhul kasutatakse lainepikkuse ühikuna tavaliselt nanomeetrit. Valgus on energia, mis on võimeline tegema tööd ja muutuma ühest liigist teise või kanduma ühelt kehalt teisele, kuid ei teki ega kao. Bioloogiliste protsesside seisukohalt on valgus kiirguslik energia, mis on muudetav orgaanilise aine potentsiaalseks energiaks. Sellise muundumise kasutegur on siiski palju väiksem kui 100%, sest enamus muutub soojuseks.
Elektromagnetlainete spektri erinevatel osadel on ka erinev toime elusorganismidele. Seda kirjeldab alljärgnev tabel:
Elektromagnetlainete spektri erinevatel osadel on ka erinev toime elusorganismidele. Seda kirjeldab alljärgnev tabel:
Inimsilm on tundlik spektrivahemikule 400-700 nm, kuigi mõned inimesed on võimelised tajuma ka vahemikku 380-780 nm. Kõige tundlikum on inimsilm üldjuhul spektri rohelisele osale, 555 nm piirkonnas. Erineva lainepikkusega valguskiirgust tajutakse erineva värvusena. Inimene on võimeline eristama 2 nanomeetri suurust muutust valguskiirguse lainepikkuses ja seega teoreetiliselt eristama umbes 150 spektrivärvi. Spektrivärvid aga ei kata sugugi kõiki värve, mida me oma silmade ja aju koostöös tajume. Näiteks puuduvad sealt roosa ja pruun. Nähtava valguse alaga langeb kokku ka vahemik, mida kasutavad fotosünteesivad organismid. Seda piirkonda nimetatakse fotosünteetiliselt aktiivse kiirguse piirkonnaks (photosynthetically active radiation – PAR). PAR moodustab ca 50% summaarsest päikesekiirgusest.